Vanade eestlaste tarkus kodu rajamisel

Eestlase jaoks on kodu ja koduõu väga olulised asjad, hing igatseb oma maja isegi linnas elades. Eestlane püüab vastavalt oma võimalustele ikka oma kodu rajada, vähemalt suvemaja kuskile metsa, mere äärde või veesilma lähedale.

Vanad eestlased vaatasid maja ehitades alati ilmakaart. Maja ehitati alati esiküljega õue poole. Okaspuud võeti noore kuu ajal, lehtpuud vana kuu ajal. Ka okstest puhastati samal ajal, et ehituspuudele mädanik sisse ei läheks. Ehituspuud maha võttes lasti puu alati põhja poole kukkuda. Ehitamist alustati kasvaval kuul, et see kiiresti valmis saaks, seda loeti heaks ajaks.

Eestlastel oli komme isikustada elutuid objekte. On täiesti võimalik, et enda kätega ehitatud või loodud asjal on “hing” sees, seejuures ka enda kätega ehitatud majal. Inimene paneb pühendumusega tööd tehes ja midagi tõeliselt luues oma loometöösse ju ka midagi oma hingest. Nii arvati ka, et majades elavad koduvaimud. Koduhaldjas Uku oli uskumustes hea haldjas ja kaitses kodu. Vanematel majadel on ka kõrged maakivist vundamendid, nii püsivad seinad vastupidavad ja ukse ees olev tuulekoda on külmas kliimas praktiline majaosa.

Enne maja ehitamist kaevati korralik kaev, õige koha leidmiseks kasutati “nõiavitsa” ja kaevutarga abi. Maja ehitamisel on väga oluline, et vesi oleks kodu lähedal. Kaevatud kaevust saab vett igal ajal, mistõttu see on puurkaevust praktilisem. Seda tuleb aga regulaarselt puhastada.

Vanade külade keskel olid külakaevud, millest naised tõid vett kaelkookude ja pangedega, külakaevude juures vahetati ka uudiseid. Vanad kaevud on puu- või kivivooderdisega. Madalamast kaevust sai vett kätte ämbriga, sügavama puhul kasutati kaevukooku või võlli, millele keritud keti või nööriga sai ämbri sügavale kaevu lasta ja koos veega üles kerida. Kaev pidi olema laudast ja elumajast võrdsel kaugusel, sest kaevu juures hoiti ka loomade joogiküna. Iga õige majapidamise juurde kuulusid ka loomad ja linnud, samuti kass ja koer. Ka saun ei tohtinud kaevust liiga kaugel olla.

Saunal oli eriline roll, see ei olnud ainult pesemise koht. Seal ravitseti tervisehädasid, pesti lahkunuid ja sünnitati lapsi. Vanasõna ütleb, et saun on vaese mehe “tohter”. Seal viidi läbi rituaale, saun oli vanadel eestlastel püha paik, isegi kirikust tähtsam. Leevendust sai peamiselt just raskest tööst tekkinud tervisehädadele. Kui ei teatud haiguse põhjust, siis saunas leili võtmisest ja vihtlemisest oli ikka abi, see leevendas isegi hingehädasid.

Vihtlemine on ka tänapäeval kõige populaarsem saunaprotseduur. Just leilivõtmine ja vihtlemine teevad saunast õige sauna. Vihad tehti alati noorte kaskede vitstest enne jaanipäeva, iga kase oksad selleks ei sobinudki. Õige vihtlemine algab alati jalgadest, et haigused ja “viha” külge ei hakkaks. Palja ihu külge kleepunud kaseviha lehed söödi aga ära, neil pidi olema maagiline mõju. Vanal kuul vihtlemine on parem, see aitab haigustest kiiremini vabaneda. Vanad eestlased neljapäeval saunas ei käinud, siis vihtlesid seal uskumuste järgi nõiad ja vanapagan.

Väga oluline oli maja peasissekäik, see kaunistati või ehiti kaitsvate märkidega, samuti lävepakule tehti kaitsemärke. Ukseläve alla pandi kaitseks metallesemeid. Tänapäevagi pulmakombestikus kannab peigmees pruudi üle uue kodu läve, et pruut unustaks tagasitee ja püsiks kodu hoidjana. Üle läve ei tohtinud midagi anda, ei antud terekätt ega jäetud hüvasti.

Pere ja majapidamisega on seotud palju rituaale ja märke. Näiteks äikese ajal oli kombeks uksed ja aknad sulgeda, et vanakuri ei pääseks nende kaudu sisse. Põlenud majaasemele ei tohtinud kunagi uut maja ehitada, muidu oleks sama saatus ka uuel majal. Uue kodu puhul viidi külakostiks soola ja leiba. Leib oli selleks, et toit ei lõpeks ja sool pidi hoidma kurjad vaimud eemal. Erilise õnnesümbolina kasutati hobuserauda, aga õnnetoojaks peeti vaid leitud hobuserauda. Vaieldi vaid selle üle, kas see peaks olema harudega allapoole, siis moodustaks kaitsva kaare ukse kohale või hoopis harudega ülespoole, et koguks majja rikkust ja õnne. Sageli pandi hoopis lävepakule. Hobuseraua naelu viidi ka ohvrianniks allikale.

Kaitseks tehti ka pihlakaokstest ohutisi. Ka ukse taha pandud luual oli kaitsefunktsioon. Igal perel oli oma märk. Peremärgid väljendasid omandit ja selle kaitset. Eestlaste peremärgid olid lihtsad ja abstraktsed ja need tehti ka pere omandile. Peremärki tohtisid kasutada vaid selle pere liikmed.

Tavaliselt oli taluaed aiaga piiratud, värav oli ühtlasi piiriks kodu ja välise maailma vahel. Ühe õige talumaja juurde kuulub ka “kullakamber” ehk välikäimla. Varematel aegadel käidi lihtsalt õues “asjal”.